Silikaattellisest puhta vuugiga müüri ladumine nõuab meistrioskusi. Silikaattellis on ilmastikule vastupidav ning seetõttu kasutatakse teda fassaadidel, aiapostide ning korstnapitside ladumisel. Tänavapildis kohtab silikaatkivi Kalamaja trepikodade fassaadidel, korstnapitsides, büroohoonete fassaadidel, aia tugipostides. Tellisest meisterlikult laotud puhasvuukmüür on ajatu klassika, mis näitab meistri oskust, tellija head maitset ja soovi saavutada kauakestev ning isikupärane lahendus.
Kui fassaadides ja aedades kasutatakse silikaattellist ka mujal Euroopas, siis korstnapitsikivina on see iseloomulik vaid Eestile. Korstnapitsides hakati silikaattellist kasutama möödunud sajandi esimeses pooles, kui teisi materjale polnud võtta ning silikaattellis oli kergelt kättesaadav. Valgest tellisest korstnaots kaunistas majakatust ning sobis kokku fassaadiga, mis oli sageli laotud tellisest. Teadma peab, et silikaattellist võib korstnapitsis kasutada ainult välivoodris, mis ei puutu kokku küttegaasidega. Silikaattellist hakati Eestis tootma 1910. aastal, kui alustas tööd ettevõte nimega „Tallinna silikaat-telliskivi vabrik O. Amberg ja Ko“. Kasutusele võeti 1880. aastal Berliinis dr. W. Michaelise poolt patenteeritud autoklaavitehnoloogia, kus lubja ja liiva segu töödeldakse autoklaavis kõrge rõhu all 170-180C juures. Tulemuseks on tugev ja ilmastikukindel ehitusmaterjal, mis on leidnud laialdaselt rakendust 20. – 21. sajandi arhitektuuris ning on hästi tuttav ka Eesti ehituspildis. Samal meetodil toodetakse silikaattelliseid ka tänapäeval.
